Väljas sadas tibatillukest seenevihma. Peaaegu mitte kedagi peale minu õues ei olnud. Möödasõitvate autode kojameeste tagant paistsid näod, kes võib-olla vaatasid mind kui veidrikku. Põllu pääle jõudes silmasin midagi ääretult huvitavat. Õigemini enne märkasid nemad mind- hirved. Kaua ma neid imetleda ei saanud. Graatsilised kepslesid võssa, jättes mu tee peale imestunud pilgul vahtima. Kahtlasest vihmast said järsku kui taevast laskuvad õndsad veetilgad. Kruusateel roomanud kollase kodagi teost sai kui väikene kullatükk. Orasheinadega kaetud põllust sai midagi enamat. Hirved muutsid minu jaoks kõik. Ma sain aru, et võin näha imet ka seal, kus ma poleks iial arvanud olevat. Võin saada õnne osaliseks ka siis, kui ma ise seda kõige vähem ootan. See võib tabada mind niimoodi, et isegi kõige harilikumat nähtust võin pidada meeldivaks ja ilusaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar