Vahetult enne päikeseloojangut leidsin, et mõnus oleks enne uinakut jalutada. Tõmbasin oma uued türkiissinised teksad jalga, võõpasin punase huulepulgaga oma magusad huuled üle ja läksin välja. Ei, ma ei teinud seda mitte kellegi pärast, lihtsalt enda jaoks. Õues valitses salapärane vaikus ja mingisugune tuttav mõnus lõhn. Peagi silmasin sirelipõõsaid. Õied olid juba puhkenud ja olid muinasjutuliselt kaunid. Vaatasin neid ja ei saanud silmi ära. Tabasin ennast mõttelt, et äkki leiab ka mõni viielise õie. Nii see ka juhtus. Sirutasin käe ja ettevaatlikult võtsin selle oma näppude vahele. See oli nii ilus.
Majade vahelt paistis oranž päike, mis justkuid soovis mulle palju head. Muigasin ja südames soovisin, et homme samal ajal võiksin päikeseloojangut juba koos kellegagi nautida.
