ja kaks päeva hiljem sain kirja, et olen oodatud jätkama oma õpinguid Aarhuse Ülikoolis, Taanimaal. Pärast polnud miski enam endine.

Lugu jätkub: marjudk.blogspot.com

Üle kõige...

Minu süda karjub, minu hing ihaldab.
Üle kõige soovin minna praegu sellisele maale nagu საქართველო
Näha oma häid sõpru, ilusat maad, kenasid inimesi, kuulda seda salapärast keelt, tunda kultuuri.
Kui oleks ainult mul üks rikas onu, kes ostaks mulle lennupiletid... küll siis oleks tore!
Juba üle aasta olen ihaldanud külastada seda maad ja minu iha ei ole kustunud karvavõrdki.
Midagi peaks välja mõtlema. Huvitav, milline oleks lahendus...? Aga ma usun, et kui ma midagi väga tahan, siis ma selleni ka jõuan.

Taevas ja pilvelaevad

Juba mitmendat päeva järjest ei suuda ma pilgu eemal hoida nendest imearmsatest pilvetupsudest helesinises taevas. Haapsalust Tartusse sõites nägin kollaseid viljapõlde ja rohelist metsa- see kõik oli nii maaliliselt kena. Maarjamaa ilu lummab mind ikka veel.

tomatileeme impro

Pärastlõunal leidsin aknalt oma paar kilo tomateid.

Pikemalt mõtlemata koukisin kapist välju ühe kastruli ja panin tulele. Sinna sorts õli, siis porrulauku, kuivatatud paprikasegu, tšillipubrit. Segasin sisse puljongit, peotäis porgandeid, tibake piima, hakkisin tomateid, lõikasin oliive.

Et kassil mitte kadedust tekitada mingit liha hulka ei läinud. Lõunasöök õnnestus imelihtsalt ja omavaaritatud leemeke maitses hästi.

Nad muutsid kõik

Väljas sadas tibatillukest seenevihma. Peaaegu mitte kedagi peale minu õues ei olnud. Möödasõitvate autode kojameeste tagant paistsid näod, kes võib-olla vaatasid mind kui veidrikku. Põllu pääle jõudes silmasin midagi ääretult huvitavat. Õigemini enne märkasid nemad mind- hirved. Kaua ma neid imetleda ei saanud. Graatsilised kepslesid võssa, jättes mu tee peale imestunud pilgul vahtima. Kahtlasest vihmast said järsku kui taevast laskuvad õndsad veetilgad. Kruusateel roomanud kollase kodagi teost sai kui väikene kullatükk. Orasheinadega kaetud põllust sai midagi enamat. Hirved muutsid minu jaoks kõik.

Ma sain aru, et võin näha imet ka seal, kus ma poleks iial arvanud olevat. Võin saada õnne osaliseks ka siis, kui ma ise seda kõige vähem ootan. See võib tabada mind niimoodi, et isegi kõige harilikumat nähtust võin pidada meeldivaks ja ilusaks.

Kingaorgasm

Patseerin juba pool õhtut oma tuttuutes kingades mööda tuba nagu meeleheitel koduperenaine. Kingafetiš- minul ja mu kassil ka.

Isa rääkis, et pühapäeval läheb jälle porgandiseemneid mulda panema. Eelmises katses põrus täiega, sest samal hetkel kui ta seemneid mulda pistis, võtsid sipelgad seemneterad kaenlasse ja viisid oma koju. Vot selliseid lood on siinpool sood!

Selle kevade esimene viiene sireliõis

Vahetult enne päikeseloojangut leidsin, et mõnus oleks enne uinakut jalutada. Tõmbasin oma uued türkiissinised teksad jalga, võõpasin punase huulepulgaga oma magusad huuled üle ja läksin välja. Ei, ma ei teinud seda mitte kellegi pärast, lihtsalt enda jaoks. 

Õues valitses salapärane vaikus ja mingisugune tuttav mõnus lõhn. Peagi silmasin sirelipõõsaid. Õied olid juba puhkenud ja olid muinasjutuliselt kaunid. Vaatasin neid ja ei saanud silmi ära. Tabasin ennast mõttelt, et äkki leiab ka mõni viielise õie. Nii see ka juhtus. Sirutasin käe ja ettevaatlikult võtsin selle oma näppude vahele. See oli nii ilus. 

Majade vahelt paistis oranž päike, mis justkuid soovis mulle palju head. Muigasin ja südames soovisin, et homme samal ajal võiksin päikeseloojangut juba koos kellegagi nautida.

Eile õhtul veetsime Indrekuga Ida-Virumaa abiturientide ballil. Üritus oli hästi organiseeritud, bänd nimega Marilin Kongo ja grupp oli oivaline ning suupisted ja tort maitsvad. Tantsisime terve õhtu ja kahtlemata olime meie selle balli kuningas ja kuninganna! Emotsioonid on üdini positiivsed ja rõõmus on meel.

Täna hommikul ütlesin naabri taksikoerale: "Tere hommikust!"

Tema kastanipruuni silmadest oli näha heatahlikku tervitust. 

Minu naabriteks on andekad linnud, kes akna nii armsasti laulu löövad.

Minu triibuline kass vaatab mind juba vähe imelikult, kui ma üksi toas tantsin. Aga äkki rõõmustabki ta koos minuga?

Täna õhtul joostes tundsin muinasjutulist nõgeselõhna...

Miski ütleb mulle, et jään siiski rukkilillede juurde.

"Mitte keegi peale Sinu ei suuda oma rõõmsa olekuga muuta mindki õnnelikuks!" ütles vanaema.

Värskeltniidetud rohu lõhn puudutab minu haistmismeelt.

Naerata! 

Ja Sul endal on naljakas isegi kõige piinlikemas situatsioonides.

Toomingaõite hõngust joobunud.